Saturday, December 1, 2012

7.12 eista kõik tööd!

1. saada meilile fotod : christina@loovustuba.ee
2. saada meilile koomiks "MInu pere traditsioonid". Kuidas teha saad vaadata all pool artiklites.
3. esse Pollocki elu kohta, too klassi või saada meilile.
4. kõik vajalikud tööd, mida sa ei ole esitanud: Impressionistide koopiamaal "Tavine maastik" või Kubistide maal GRIssi või Picasso töö järgi.
5. Valmistu kontrolltööks.

7.12 kirjalik kontrolltöö. Materjali leiad siin blogis.

KUMU 6.12

Palun võta kaasa: A4 album ja pliiats või marker, et joonistada.
Joogivesi ja söök, et enne muuseumi külastust oleks kõht täis. Me töötame 3 tundi muuseumis.
Lõuna kell 14 või 15.00 ajal

KUBISMI ANALÜÜS: Picasso "Nuttev NAine"
















mõttekaart KINGITUS

MIlleks kinkida, mida kinkida, kellele kinkida, kuidas kinkida?

3D kodune töö: valmistame tooli/diivani maketi


3D KATSETUSED programmidega

vaata programmide online versioonide tutvustust all pool.

VALMISTAME NIPSASJAKESI!

vAJALIK MATREJAL:
teibirulli-toorik, papp, värviline paber, salfa või ilusa mustriga paber, kaunistused, pärlid jm, liim, käärid.

J. Pollock. ESSEE!!

Vaata filmi "Pollock" (2000)
Kirjuta esseee teemal: Kas seda kõike oli vaja?
Tähtaeg 7.12.2012.

Külm-maalimine: akvarellilised mängud lumega. Märg ja kuivtehnika.

Lumemaal kata kilega, kortsuta. EEmalda kile pärast lõpliku kuivamist.




Pollocki koopiamaal ja dripping 2012









Thursday, November 29, 2012

Picasso NUTTEV NAINE

VAATA FILMI JA KIRJUTA ESSEE

Jackson Pollock (1912 - 1956)


VAATA KUIDAS POLLOCK I SE MAALIB
http://www.youtube.com/watch?v=7bICqvmKL5s

TEE ISE ONLINE POLLOCKI MAALI
http://www.jacksonpollock.org/

VAATA SIIA
http://www.jacksonpollock.org/


MIS ON DRIPPING

Dripping ('tilgutamine') on tehnika, mille leiutas Jackson Pollock aastatel 19461947. Seda tehnikat kasutades sai ta põhjendada oma teoste suuri mõõtmeid ja seda, et see mis lõuendile jõuab, ei ole pilt, vaid tegevus.
Tehnika seisneb selles, et värv jõuab lõuendile auklikust kastist välja voolates. Värvi lõuendile kandmiseks kasutatakse tihti ka keppe, nugasid, kellusid või muid esemeid, millega on võimalik värviniresid lõuendile kanda.
Pollock kirjeldas tehnikat 1947. aastal nõnda: "Minu maal ei tule molbertilt. Ma pingutan oma lõuendi enne alustamist harva raamile. Eelistan seda asetada otse seinale või maha. Vajan kõva pinna vastupanu. Maapinnal tunnen end vabamalt, maalile lähemal, tunnen, et osalen selles suuremal määral, sedamööda, kuidas võin kõndida ümber terve maali, töötada selle kallal kõigist neljast küljest ning olla otseses mõttes maali sees. See sarnaneb Lääne indiaanlaste liivamaalingumeetodiga. Hoidun endiselt traditsiooniliste töövahendite – molberti, paleti, pintslite – eest. Ma eelistan keppe, kellusid, nuge ning vedelat värvi, mis tilgub, või siis pakse liivast, klaasikildudest või muudest segatud materjalidest värvikihte."


LUHIDALT
Noorimana viiest pojast, sündis Pollock Codys Wyomingis ja kasvas üles Arizonas ja Californias. Ta õppis Los Angeleses. Aastal 1929, järgnedes oma vennale Charlesile, kolis ta New Yorki, kus nad mõlemad õppisid Thomas Hart Bentoni käe all, kes oli Ameerika realismi juhtfiguure.
Polloci varasemad tööd olid mõjutatud Bentonist, kuid see mõju ei seisnenud mitte niiväga loomingu kui Bentoni loomuse mõjus. Suurt mõju avaldasid ka Mehhiko muralistid, eriti kohtumine David Alfaro Siqueirosega. Hiljem ka Picassost ja sürrealism (eriti Joan Miró).
1938. aastal asus Pollock tööle föderaalse kunstiprojekti heaks ja olenemata oma vastuolust sellesse õnnestus tal sinna jääda kuni projekti lõpuni 1943. aastal. 1943 toimus New Yorgis ka Pollocki esimene personaalnäitus ja Pollock sõlmis aastase lepingu tolleaegse New Yorgi kõige prestiižikama kunstikoguja Peggy Guggenheimiga.
Guggenheimi galerii grupinäitusel avastas Pollocki tööd ka kunstikriitik Clement Greenberg, kellele Pollock hilisem kuulsus suuresti tänu võlgneb.
Pollocki stuudio
Mitmed aastad raviti Pollockil alkoholismi ja depressiooni, ning sel ajal tutvus ta Carl Jungi teooriatega, mille alusel hakkas ta välja töötama oma isikupärast maalimisviisi.
1945. aasta oktoobris abiellus ta oma kauaaegse kunstnikust kallima Lee Krasneriga, misjärel koliti Springsi East Hamptonis New Yorgi osariigis. Elukohaks sai puust maja, mille lähedal asuvast küünist sai peagi Pollocki stuudio.
Küün oli täiuslik stuudio Pollockile, katsetamaks voolava värviga. Ta hakkas lõuendeid põrandale asetama ja leiutas nõnda tehnika, mis sai nimeks dripping ('tilkuv'). Selle tehnika tõttu sai Pollock hiljem nimeks "Jack the dripper" (nimetuse andis ajakiri Time ühes oma 1956. aasta väljaandes).
Pollocki loodud tehnika oli ka üheks alusepaniaks action paintingu ('tegevusmaal') mõistele.
Pollock hukkus 11. augustil 1956. aastal autoavariis. Temaga ühes autos viibisid Edith Metzger ja Ruth Kligman, kellest esimene samuti hukkus.

ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM

Abstraktne ekspressionism on 1940. aastatel Ameerika Ühendriikides abstraktsionismist väljakasvanud kunstivool.
 Uue kunstivoolu alusepanijateks ja viljelejateks olid 1930–1940. aastatel Euroopast Ameerika Ühendriikidesse siirdunud kunstnikud. Sarnast voolu Euroopas nimetatakse informalismiks.

Abstraktse ekspressionismi esindajateks on Mark Rothko, Jackson Pollock, Franz Kline, Willem de Kooning, Arshile Gorky, Helen Frankenthaler.
Abstraktsest ekspressionismist arenes välja maalilisejärgne abstraktsionism.

VAATA PILTE SIIN>
http://kunstiajalookursus.blogspot.com/2009/11/jackson-pollock-1912-1956-sugisrutm-nr.html

ABSTRAKTSIONISM

Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.
Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele.
1910. aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama.
Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944). Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades, et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi". Sellest järeldas ta, et ka puhtalt värvidemänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. Tema arvates pidi kunst olema võrdne muusikaga, mille helid ju ka midagi ei kujuta.

Kandinsky (kes sel ajal elas Saksamaal) ümber koondus rühmitus nimega "Sinine ratsanik" (Der Blaue Reiter), mille liikmed viljelesid Kandinsky eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistusepärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstraktsionismiks .
Rühmituse liikmetest on olulise jälje kunstilukku jätnud Paul Klee (1879-1940), kelle töödest sageli õhkub muinasjutuslist salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit. Nii Kandinsky kui Klee etendasid olulist osa kunstikoolis "Bauhaus".

Sootuks teist laadi on aga abstraktse kunsti teine haru, geomeetriline abstraktsionism. Selle kõige äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian (1872-1944). Teinud läbi kubismi, jõudis ta väga range süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi - musta, valget, sinist, punast ja kollast. Mondrian lähtus Platoni ideedest, mille järgi nähtav maailm on tegeliku, seaduspärasuste maailma juhuslik ja kaootiline pinnavirvendus. Seda, ideede maailma ta oma töödes kujutada püüdiski.
Mondrianil oli mitmeid mõttekaaslasi, kes koondusid rühmituseks "De Stijl" (Stiil). Sellesse kuulus nii kunstnikke, arhitekte kui disainereid keda ühendas veendumus, et lihtsuses peitub ilu saladus. Nende ideed on tugevasti mõjutanud modernistlikku arhitektuuri ja disaini.
Kuna kunstiteose loomine Mondriani stiilis meenutab hoone või seadme konstrueerimist, nimetatakse sedalaadi kunstisuunda konstruktivismiks .
Samlaadselt mõtlesid ka Edouard Jeanneret (1887-1968, rohkem tuntud kui Le Corbusier ) ja Amedee Ozenfant (1886-1966), kes avaldasid purismi (ladina keeles 'purus' - puhas) manifesti (1921).
Purismi eesmärgiks on kunst, mis on vaba igasugusest subjektiivsusest ning milles valitsevad range matemaatiline kord ja puhtad kujundid-vormid.

Le Corbusier sai üheks 20. sajandi tuntumaks arhitektiks ja disaineriks ning ühtlasi funktsionalismi rajajaks. Funktsionalism ütles täielikult lahti endisest arhitektuuripärandist ja lõi uue arusaama inimese elukeskkonnast, mis pidi olema mõistuspärane, loogiline. Ehitiste ja esemete vorm pidi lähtuma ainult otstarbest - funktsioonist

Geomeetrilise abstraktsionismi teine suurkuju Piet Mondriani kõrval oli Kazimir Malevitš (1878-1935). Läbinud oma loomingus mitmeid väga erinevaid etappe, jõudis ta 1915. aastaks maalideni, millel on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid. Eriti tuntuks on saanud tema tööd "Must ruut", "Must ruut mustal pinnal" ja "Valge ruut valgel pinnal". Malevitš leidis, et tema teostes on maalikunst jõudnud oma loogilise lõpuni, absoluutse tipuni ja nimetas oma stiili seepärast "suprematismiks"(ladina keeles 'supremus' - kõrgeim). Suprematismi järel pidi senine asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga.
Nii Malevitš kui ka paljud teised vene avangardistid liitusid 1917. aasta revolutsiooni järel bolševikega, lootes oma ideedele leida praktilist rakendust. Nõukogude võimu algaastatel leidsid nad seda tõesti, üritades tões ja vaimus viia kunsti rahvani ja proovides kunsti abil ümber kujundada elulaadi. Siiski ei kannatanud bolševike totalitaristlik ideoloogia modernistlike kunstnike vaimuvabadust kuigi kaua.
1920-ndail ja 1930-ndail aastail levis abstraktsionism pea täielikult just konstruktivistlikus vormis


vaata tutvustust
http://www.slideshare.net/ellenh2/abstraktsionism#btnNext

Thursday, November 22, 2012

MIS ON PABERKROHV

Paberkrohv

Pinnakatte materjalina siseviimistluses on võimalik äraviskamisele kuuluvaid paberjääke ära kasutada. Paberkrohviks on vaja vanu ajalehti, koopiapabereid, kriitpaberil reklaamtrükiseid, munareste jms.


Paberkrohvi massiks on vaja:

sooja vett
metüültselluloosi
soovi korral kriiti
paari laiemat anumat, kus segu sõtkuda



Paneme kortsutatud pabermaterjali vette ja purustame käsitsi muljudes, pigistame saadud massist suurema vee välja, lisame kriidi ja pisut kuiva metüültselluloosi. Sõtkume korralikult läbi ja mõne minuti möödudes on segu valmis seina panemiseks. Krohvitav pind ei vaja erilist eeltöötlust, aluspinnaks sobib igasugune seinapind. Suuremate pindade lauskatmisel on hea ruutmeetrisel katselapil kindlaks teha ligikaudne materjalikulu. Kõiki komponente on võimalik valmis segusse vajadusel hiljem juurde lisada.

Vanapaberi asemel või sellele täiendavalt võib kasutada tselluvilla. Siis on lihtsam valmistada esmalt liimainest külmas vees kliister, kuhu lisada kriit ja tselluvill.Valmis segu püsib pätsikesena koos, ei valgu laiali ega murene. Seinale kantakse käsitsi.
Paberkrohv on soe, vastupidav ja heli isoleeriv. Seda saab toonida pigmente lisades valmistamise käigus või hiljem üle värvides. Väga niisketes ruumides ei ole soovitatav kasutada paberkrohvi.

Nende samade komponentide kogustega varieerides saab valmistada plastiliini taolise kõvastuva massi, millega on mugav parandada auke-pragusid kõikide naturaalsete materjalide puhul, valmistada reljeefseid dekoratiivelemente (nr. katted juhtmetele) või imitatsioone jne.Väga hästi sobib lastele voolimiseks.
ALLIKAS
renoveerimiskeskus SRIK








VAATA VEEL SIIN ON RETSEPTID
http://kunstitunnis.blogspot.com/2011/10/paberkrohv.html