ABSTRAKTSIONISM

Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.

Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele.

1910. aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama.

Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944). Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades, et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi". Sellest järeldas ta, et ka puhtalt värvidemänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. Tema arvates pidi kunst olema võrdne muusikaga, mille helid ju ka midagi ei kujuta.

Kandinsky (kes sel ajal elas Saksamaal) ümber koondus rühmitus nimega "Sinine ratsanik" (Der Blaue Reiter), mille liikmed viljelesid Kandinsky eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistusepärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstraktsionismiks .

Rühmituse liikmetest on olulise jälje kunstilukku jätnud Paul Klee (1879-1940), kelle töödest sageli õhkub muinasjutuslist salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit. Nii Kandinsky kui Klee etendasid olulist osa kunstikoolis "Bauhaus".

Sootuks teist laadi on aga abstraktse kunsti teine haru, geomeetriline abstraktsionism. Selle kõige äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian (1872-1944). Teinud läbi kubismi, jõudis ta väga range süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi - musta, valget, sinist, punast ja kollast. Mondrian lähtus Platoni ideedest, mille järgi nähtav maailm on tegeliku, seaduspärasuste maailma juhuslik ja kaootiline pinnavirvendus. Seda, ideede maailma ta oma töödes kujutada püüdiski.

Mondrianil oli mitmeid mõttekaaslasi, kes koondusid rühmituseks "De Stijl" (Stiil). Sellesse kuulus nii kunstnikke, arhitekte kui disainereid keda ühendas veendumus, et lihtsuses peitub ilu saladus. Nende ideed on tugevasti mõjutanud modernistlikku arhitektuuri ja disaini.

Kuna kunstiteose loomine Mondriani stiilis meenutab hoone või seadme konstrueerimist, nimetatakse sedalaadi kunstisuunda konstruktivismiks .

Samlaadselt mõtlesid ka Edouard Jeanneret (1887-1968, rohkem tuntud kui Le Corbusier ) ja Amedee Ozenfant (1886-1966), kes avaldasid purismi (ladina keeles 'purus' - puhas) manifesti (1921).
Purismi eesmärgiks on kunst, mis on vaba igasugusest subjektiivsusest ning milles valitsevad range matemaatiline kord ja puhtad kujundid-vormid.

Le Corbusier sai üheks 20. sajandi tuntumaks arhitektiks ja disaineriks ning ühtlasi funktsionalismi rajajaks. Funktsionalism ütles täielikult lahti endisest arhitektuuripärandist ja lõi uue arusaama inimese elukeskkonnast, mis pidi olema mõistuspärane, loogiline. Ehitiste ja esemete vorm pidi lähtuma ainult otstarbest - funktsioonist

Geomeetrilise abstraktsionismi teine suurkuju Piet Mondriani kõrval oli Kazimir Malevitš (1878-1935). Läbinud oma loomingus mitmeid väga erinevaid etappe, jõudis ta 1915. aastaks maalideni, millel on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid. Eriti tuntuks on saanud tema tööd "Must ruut", "Must ruut mustal pinnal" ja "Valge ruut valgel pinnal". Malevitš leidis, et tema teostes on maalikunst jõudnud oma loogilise lõpuni, absoluutse tipuni ja nimetas oma stiili seepärast "suprematismiks"(ladina keeles 'supremus' - kõrgeim). Suprematismi järel pidi senine asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga.
Nii Malevitš kui ka paljud teised vene avangardistid liitusid 1917. aasta revolutsiooni järel bolševikega, lootes oma ideedele leida praktilist rakendust. Nõukogude võimu algaastatel leidsid nad seda tõesti, üritades tões ja vaimus viia kunsti rahvani ja proovides kunsti abil ümber kujundada elulaadi. Siiski ei kannatanud bolševike totalitaristlik ideoloogia modernistlike kunstnike vaimuvabadust kuigi kaua. 1920-ndail ja 1930-ndail aastail levis abstraktsionism pea täielikult just konstruktivistlikus vormis

vaata tutvustust
http://www.slideshare.net/ellenh2/abstraktsionism#btnNext