KUNSTITUND 2012-2013: November 2012

Thursday, November 29, 2012

Picasso NUTTEV NAINE

joonista soega voi must-valgelt poliiatsiga
vaata pilti siin

https://www.google.ee/search?q=picasso&hl=et&tbo=u&tbm=isch&source=univ&sa=X&ei=voO3UJ6NM6Or0AXoj4HwBQ&ved=0CEcQsAQ&biw=1280&bih=626

VAATA FILMI JA KIRJUTA ESSEE

POLLOCK. 2000

http://kinobanda.net/film/11080/

VAATA KUIDAS POLLOCK I SE MAALIB
http://www.youtube.com/watch?v=7bICqvmKL5s

TEE ISE ONLINE POLLOCKI MAALI
http://www.jacksonpollock.org/

VAATA SIIA
http://www.jacksonpollock.org/

MIS ON DRIPPING

Dripping ('tilgutamine') on tehnika, mille leiutas Jackson Pollock aastatel 1946–1947. Seda tehnikat kasutades sai ta põhjendada oma teoste suuri mõõtmeid ja seda, et see mis lõuendile jõuab, ei ole pilt, vaid tegevus.
Tehnika seisneb selles, et värv jõuab lõuendile auklikust kastist välja voolates. Värvi lõuendile kandmiseks kasutatakse tihti ka keppe, nugasid, kellusid või muid esemeid, millega on võimalik värviniresid lõuendile kanda.
Pollock kirjeldas tehnikat 1947. aastal nõnda: "Minu maal ei tule molbertilt. Ma pingutan oma lõuendi enne alustamist harva raamile. Eelistan seda asetada otse seinale või maha. Vajan kõva pinna vastupanu. Maapinnal tunnen end vabamalt, maalile lähemal, tunnen, et osalen selles suuremal määral, sedamööda, kuidas võin kõndida ümber terve maali, töötada selle kallal kõigist neljast küljest ning olla otseses mõttes maali sees. See sarnaneb Lääne indiaanlaste liivamaalingumeetodiga. Hoidun endiselt traditsiooniliste töövahendite – molberti, paleti, pintslite – eest. Ma eelistan keppe, kellusid, nuge ning vedelat värvi, mis tilgub, või siis pakse liivast, klaasikildudest või muudest segatud materjalidest värvikihte."

LUHIDALT
Noorimana viiest pojast, sündis Pollock Codys Wyomingis ja kasvas üles Arizonas ja Californias. Ta õppis Los Angeleses. Aastal 1929, järgnedes oma vennale Charlesile, kolis ta New Yorki, kus nad mõlemad õppisid Thomas Hart Bentoni käe all, kes oli Ameerika realismi juhtfiguure.
Polloci varasemad tööd olid mõjutatud Bentonist, kuid see mõju ei seisnenud mitte niiväga loomingu kui Bentoni loomuse mõjus. Suurt mõju avaldasid ka Mehhiko muralistid, eriti kohtumine David Alfaro Siqueirosega. Hiljem ka Picassost ja sürrealism (eriti Joan Miró).
1938. aastal asus Pollock tööle föderaalse kunstiprojekti heaks ja olenemata oma vastuolust sellesse õnnestus tal sinna jääda kuni projekti lõpuni 1943. aastal. 1943 toimus New Yorgis ka Pollocki esimene personaalnäitus ja Pollock sõlmis aastase lepingu tolleaegse New Yorgi kõige prestiižikama kunstikoguja Peggy Guggenheimiga.
Guggenheimi galerii grupinäitusel avastas Pollocki tööd ka kunstikriitik Clement Greenberg, kellele Pollock hilisem kuulsus suuresti tänu võlgneb.

Pollocki stuudio

Mitmed aastad raviti Pollockil alkoholismi ja depressiooni, ning sel ajal tutvus ta Carl Jungi teooriatega, mille alusel hakkas ta välja töötama oma isikupärast maalimisviisi.
1945. aasta oktoobris abiellus ta oma kauaaegse kunstnikust kallima Lee Krasneriga, misjärel koliti Springsi East Hamptonis New Yorgi osariigis. Elukohaks sai puust maja, mille lähedal asuvast küünist sai peagi Pollocki stuudio.
Küün oli täiuslik stuudio Pollockile, katsetamaks voolava värviga. Ta hakkas lõuendeid põrandale asetama ja leiutas nõnda tehnika, mis sai nimeks dripping ('tilkuv'). Selle tehnika tõttu sai Pollock hiljem nimeks "Jack the dripper" (nimetuse andis ajakiri Time ühes oma 1956. aasta väljaandes).
Pollocki loodud tehnika oli ka üheks alusepaniaks action paintingu ('tegevusmaal') mõistele.
Pollock hukkus 11. augustil 1956. aastal autoavariis. Temaga ühes autos viibisid Edith Metzger ja Ruth Kligman, kellest esimene samuti hukkus.

ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM

Abstraktne ekspressionism on 1940. aastatel Ameerika Ühendriikides abstraktsionismist väljakasvanud kunstivool.
Uue kunstivoolu alusepanijateks ja viljelejateks olid 1930–1940. aastatel Euroopast Ameerika Ühendriikidesse siirdunud kunstnikud. Sarnast voolu Euroopas nimetatakse informalismiks.

Abstraktse ekspressionismi esindajateks on Mark Rothko, Jackson Pollock, Franz Kline, Willem de Kooning, Arshile Gorky, Helen Frankenthaler.
Abstraktsest ekspressionismist arenes välja maalilisejärgne abstraktsionism.

VAATA PILTE SIIN>
http://kunstiajalookursus.blogspot.com/2009/11/jackson-pollock-1912-1956-sugisrutm-nr.html

ABSTRAKTSIONISM

Abstraktsionism tuleneb ladinakeelsest sõnast abstractio mis tähendab eraldamist. Abstraktne on pilt või kuju siis, kui sellel pole võimalik ära tunda ühtegi objekti ümbritsevast keskkonnast.

Kunst oli juba alates postimpressionistide loomingust liikunud järjest suuremate üldistuste poole. Nähtava maailma kujutamise vajadusest kunsti vabastanud fotograafia leiutamine 19. sajandi keskel. Foovide ja eriti kubistide loomingus oli säilinud küll side kujutatavaga, kuid järjest suuremaks kasvas motiivi üldistamine ja moonutamine vastavalt kunstniku tõekspidamistele ja ideedele. Võib öelda, et kunstnikud tegelesid maailma nägemise uuestileiutamisega, pöörates välise külje täpse jäljendamise asemel rohkem tähelepanu sisulistele küsimustele.

1910. aasta paiku olid mitmed kunstnikud üheaegselt jõudnud arusaamisele, et kunst ei peagi midagi äratuntavat kujutama.

Esimesena astus nn. nonfiguratiivse kunsti valda Vassili Kandinsky (1866-1944). Esimese tõuke olevat ta saanud kord oma ateljees tundmatut vaimustava värvidemänguga pilti imetledes ja lõpuks aru saades, et tegelikult oli see tema enese pilt "jalad ülespidi". Sellest järeldas ta, et ka puhtalt värvidemänguga on võimalik vaatajale mõju avaldada. Tema arvates pidi kunst olema võrdne muusikaga, mille helid ju ka midagi ei kujuta.

Kandinsky (kes sel ajal elas Saksamaal) ümber koondus rühmitus nimega "Sinine ratsanik" (Der Blaue Reiter), mille liikmed viljelesid Kandinsky eeskujul hoogsat, värviküllast ja maalilist kunsti. Nende teostes ei ole mõistusepärast konstruktsiooni, kunstnikud rõhusid intuitsioonile ja tunnete väljendamist. Sedalaadi kunsti võib nimetada ekspressiivseks (väljenduslikuks) abstraktsionismiks .

Rühmituse liikmetest on olulise jälje kunstilukku jätnud Paul Klee (1879-1940), kelle töödest sageli õhkub muinasjutuslist salapära ja põnevust, ebaabstraktsionistlikku jutustamisvajadust, samuti vaikset huumorit. Nii Kandinsky kui Klee etendasid olulist osa kunstikoolis "Bauhaus".

Sootuks teist laadi on aga abstraktse kunsti teine haru, geomeetriline abstraktsionism. Selle kõige äärmuslikum ja järjekindlam arendaja oli Piet Mondrian (1872-1944). Teinud läbi kubismi, jõudis ta väga range süsteemini, mis tunnistas ainult sirgeid horisontaal- või vertikaaljooni ja viit värvi - musta, valget, sinist, punast ja kollast. Mondrian lähtus Platoni ideedest, mille järgi nähtav maailm on tegeliku, seaduspärasuste maailma juhuslik ja kaootiline pinnavirvendus. Seda, ideede maailma ta oma töödes kujutada püüdiski.

Mondrianil oli mitmeid mõttekaaslasi, kes koondusid rühmituseks "De Stijl" (Stiil). Sellesse kuulus nii kunstnikke, arhitekte kui disainereid keda ühendas veendumus, et lihtsuses peitub ilu saladus. Nende ideed on tugevasti mõjutanud modernistlikku arhitektuuri ja disaini.

Kuna kunstiteose loomine Mondriani stiilis meenutab hoone või seadme konstrueerimist, nimetatakse sedalaadi kunstisuunda konstruktivismiks .

Samlaadselt mõtlesid ka Edouard Jeanneret (1887-1968, rohkem tuntud kui Le Corbusier ) ja Amedee Ozenfant (1886-1966), kes avaldasid purismi (ladina keeles 'purus' - puhas) manifesti (1921).
Purismi eesmärgiks on kunst, mis on vaba igasugusest subjektiivsusest ning milles valitsevad range matemaatiline kord ja puhtad kujundid-vormid.

Le Corbusier sai üheks 20. sajandi tuntumaks arhitektiks ja disaineriks ning ühtlasi funktsionalismi rajajaks. Funktsionalism ütles täielikult lahti endisest arhitektuuripärandist ja lõi uue arusaama inimese elukeskkonnast, mis pidi olema mõistuspärane, loogiline. Ehitiste ja esemete vorm pidi lähtuma ainult otstarbest - funktsioonist

Geomeetrilise abstraktsionismi teine suurkuju Piet Mondriani kõrval oli Kazimir Malevitš (1878-1935). Läbinud oma loomingus mitmeid väga erinevaid etappe, jõudis ta 1915. aastaks maalideni, millel on kujutatud ainult ruute ja ristkülikuid. Eriti tuntuks on saanud tema tööd "Must ruut", "Must ruut mustal pinnal" ja "Valge ruut valgel pinnal". Malevitš leidis, et tema teostes on maalikunst jõudnud oma loogilise lõpuni, absoluutse tipuni ja nimetas oma stiili seepärast "suprematismiks"(ladina keeles 'supremus' - kõrgeim). Suprematismi järel pidi senine asenduma uut tüüpi kunstiga, mis ei tegele tavaliste esemete ja tavalise ruumiga.

Nii Malevitš kui ka paljud teised vene avangardistid liitusid 1917. aasta revolutsiooni järel bolševikega, lootes oma ideedele leida praktilist rakendust. Nõukogude võimu algaastatel leidsid nad seda tõesti, üritades tões ja vaimus viia kunsti rahvani ja proovides kunsti abil ümber kujundada elulaadi. Siiski ei kannatanud bolševike totalitaristlik ideoloogia modernistlike kunstnike vaimuvabadust kuigi kaua. 1920-ndail ja 1930-ndail aastail levis abstraktsionism pea täielikult just konstruktivistlikus vormis

vaata tutvustust
http://www.slideshare.net/ellenh2/abstraktsionism#btnNext

Thursday, November 22, 2012

MIS ON PABERKROHV

Paberkrohv

Pinnakatte materjalina siseviimistluses on võimalik äraviskamisele kuuluvaid paberjääke ära kasutada. Paberkrohviks on vaja vanu ajalehti, koopiapabereid, kriitpaberil reklaamtrükiseid, munareste jms.

Paberkrohvi massiks on vaja:

sooja vett
metüültselluloosi
soovi korral kriiti
paari laiemat anumat, kus segu sõtkuda

Paneme kortsutatud pabermaterjali vette ja purustame käsitsi muljudes, pigistame saadud massist suurema vee välja, lisame kriidi ja pisut kuiva metüültselluloosi. Sõtkume korralikult läbi ja mõne minuti möödudes on segu valmis seina panemiseks. Krohvitav pind ei vaja erilist eeltöötlust, aluspinnaks sobib igasugune seinapind. Suuremate pindade lauskatmisel on hea ruutmeetrisel katselapil kindlaks teha ligikaudne materjalikulu. Kõiki komponente on võimalik valmis segusse vajadusel hiljem juurde lisada.

Vanapaberi asemel või sellele täiendavalt võib kasutada tselluvilla. Siis on lihtsam valmistada esmalt liimainest külmas vees kliister, kuhu lisada kriit ja tselluvill.Valmis segu püsib pätsikesena koos, ei valgu laiali ega murene. Seinale kantakse käsitsi.

Paberkrohv on soe, vastupidav ja heli isoleeriv. Seda saab toonida pigmente lisades valmistamise käigus või hiljem üle värvides. Väga niisketes ruumides ei ole soovitatav kasutada paberkrohvi.

Nende samade komponentide kogustega varieerides saab valmistada plastiliini taolise kõvastuva massi, millega on mugav parandada auke-pragusid kõikide naturaalsete materjalide puhul, valmistada reljeefseid dekoratiivelemente (nr. katted juhtmetele) või imitatsioone jne.Väga hästi sobib lastele voolimiseks.
ALLIKAS
renoveerimiskeskus SRIK

VAATA VEEL SIIN ON RETSEPTID
http://kunstitunnis.blogspot.com/2011/10/paberkrohv.html

PABER ja TAASKASUTUS

AJALEHEKUNST
Paberajalehtedele on nii pooldajaid kui vastaseid. Mõni meist ei taha loobuda krabisevast hommikusest ajalehest kohvitassi kõrvale, ehkki kumbrki pole nii maitsev kui pehme croissant. Mõni on veendunud võrgulugeja ega hooli ka kommentaariumide kõrvuummistavast poriloopimisest. Ilmselt saaks ka internetiväljaannet kunstitunnis mingil moel “taaskasutada”, ent põnevam on ikka käegakatsutava materjaliga töötada.
Mitu otstarvet leiate igapäevasele ajalehele?
1. Anda naabrile edasi lugemiseks, kes võib selle omakorda edasi anda ja jätta hiljem kaubanduskeskusesse pingile, kus seda saab lugeda igaüks. Lugejad võiksid kirjutada leheservale ka oma nime, nii saaksime lõpuks teada, kui palju inimesi lehte omavahel jagasid. Ka ristsõnade ja sooduskupongide väljalõikajad peaks selle ausalt üles tunnistama…
2. Kasutada kampsunite tasapindseks kuivatamiseks
3. Papjeemašee esemete valmistamine
4. Pakendite valmistamine – töötlemata kujul, voltides, lõigates, punudes.
5. Kaelaehete ja käevõrude, paberpärlite, kiletatud rinnamärkide jmt valmistamiseks
6. Mitmesuguste ruumiliste objektide alus / karkassimaterjalina: nt pärjad, pallid
7. Seinakattematerjalina
8. Ähvarduskirjade kirjutamiseks.
9. Moeloomine, ajalehest riided
10. Paberist lumehelbed, kaunistused
11. Kartulikrõpsu pakid ajalehepaberist või rämpsposti /kriitpaberist
12. Rahakottide valmistamine
13. Ümbrike valmistamine
14. Raamatukaante valmistamine, raamatute ümbrispaber
15. Voltimine, origami
16. Lõigata huvitavaid artikleid välja ja teha väljalõikealbumid erinevatel teemadel
17. Annetada raamatukogudele

allikas
http://keskkonnakunstnikud.wordpress.com/

TAASKASUTUSE KULDREEGLID
http://keskkonnakunstnikud.files.wordpress.com/2011/03/taaskasutuse-kuldreeglid.pdf

PAPIEMASEE

Siludes sõrmede vahel paberilehte, ei tule pähe mõtetki, et sellest haprast materjalist valmistatakse ka ehituspaneele ja mööblit.

Paberist on valmistatud väga vastupidavaid ja tänapäeval ootamatuna tunduvaid objekte, sealhulgas isegi põrutuskindlaid rongirattaid, kokku monteeritavaid paneele majade ning kirikute ehitamiseks ning mänguasju. Esmase kokkupuute papjeemašee tehnikaga on suur hulk inimesi saanud lasteaiast või kooli kunstitunnist, kus liimivees niisutatud paberi ribadega kaeti õhupalle, millest järgmisel päeval lasti õhk välja ja saadi ümar paberist ese.

Vaatamata prantsuspärase kõlaga nimetusele on papjeemašee pärit Hiinast - paberi sünnimaalt, kust selle valmistamise tehnika levis edasi nii Indiasse, Jaapanisse kui ka teistesse hommikumaadesse. Esimesed teated papjeemašee kasutamisest Euroopas pärinevad aga 17. sajandist Prantsusmaalt. Pärast nuusktubaka keelustamist Louis XIV õukonnas hakkasid levima lakitud esemed, mis olid miniatuurportree karbiks või mõneks muuks mälestusesemeks maskeeritud toosid. Neid matkiti ka mujal Euroopas, näiteks Saksamaal ja Inglismaal, isegi meie naaberriiki Venemaale asutati Peeter I üleskutsel paar papjeemašee töökoda, sest ka keiser ise tegeles innustunult taoliste tooside kogumisega.

Papjeemašee tööstuse õitseajaks võib pidada perioodi 18. sajandi keskpaigast 19. sajandi lõpuni, mil kaks põhilist tootmiskeskust olid Inglismaa ja Prantsusmaa. Igipõline kahe riigi vaheline võitlus kehtis ka antud valdkonna puhul - papjeemašee esemete tootjad trumpasid üksteist üle erinevate tehnikate, kaunistusvõtete ja hullumeelsetena näivate ideede teostamisega.
Papjeemašeest objektide valmistamiseks vajalikud massid on olnud väga erineva konsistentsiga vastavalt sellele, kas neid kasutati reljeefsete või tasapindsete objektide valmistamiseks. Algselt valmistati papjeemašee mass paberilehtedest, mis purustati või mäluti, ning millest veega segades saadi pudrutaoline segu. Hiljem hakati kasutama paberiveskitest saadud pooltoodet - kaltsupaberimassi, puittselluloosi ja puidumassi, mida kasutati puhtalt või segati omavahel teatud vahekordades.

Peaaegu igat tüüpi paberit saab kasutada papjeemašee valmistamiseks. Paljud tänapäevased kunstnikud hindavad õhukesi pabertaskurätte, teised aga tugevamaid laiatarbepaberi sorte.
Laialt on kasutust leidnud ka tavaline ajalehepaber. Papjeemašee laialdase leviku põhjuseks on tehnika lihtsus ning materjalide ja tööriistade kättesaadavus. Aja jooksul on kasutatud suurel hulgal väga erinevaid valmistamise retsepte, tulenevalt kohalikest meetoditest, tooraine kättesaadavusest ja omadustest ning töö traditsioonidest.

Eestisse jõudis papjeemašee arvatavasti alles eelviimase sajandi lõpul Peterburi või siinsetel aladel resideerunud baltisakslaste vahendusel. Viiteid Eestis asunud papjeemašee töökodade kohta puuduvad, kui välja arvata mõned nuku- ja mänguasjade valmistamisega tegelenud eraateljeed Tallinnas enne II maailmasõda. Seega suuremad objektid, nagu mööbel, lühtrid ja ehisdetailid, toodi reisidelt kaasa või telliti arvatavasti kataloogide kaudu Peterburist, Riiast või kaugemalt, seepärast on need ka nii haruldased ning asuvad pigem erakogudes kui muuseumides. Kõige tihedamini esinevad papjeemašee objektid Eestis on mitmesugused mänguasjad ja kaasaegsed teatrirekvisiidid.
Üksikutes mõisates ning Tallinna äärelinnade puithoonete interjöörides, näiteks Süda-Tatari ja Poska tänava piirkonnas, võib veel kohata papjeemašeest vormitud seinafriise ja laerosette. 20. sajandi alguses kodanluse teadvuse tõusuga ning sooviga sarnaneda rohkem sakstega ning imiteerida nende elustiili, hakati kodusid kaunistama kergete paberist ornamentidega, mis edestasid nii puidust nikerdatud, tsementmördist valatud kaunistusi kui ka mördi ja orgaanilise materjali segust vormitud detaile. Moodsaid kergest ja odavast materjalist dekoratsioone sai paigaldada lihtsamalt ning kiiremini kui eelnevalt kasutuses olnud materjale, samuti oli neid võimalik tihti vahetada interjööri kujundusliku vahelduse loomiseks. Keerulised konksude ja haakidega paigaldussüsteemid, mis küll dekoratsioonide hinda tõstsid, võimaldasid isegi lihttöölistel kerge vaevaga papjeemašee ornamentide vajalikule kohale seadmise.

Kuna kullatud või värvitud paberornamente on raske eristada nii kips- kui ka puitdekoratsioonidest, on paljud taolised objektid jäänud tuvastamata.
Parimate näidetena arhitektuursest papjeemašeest Eestis võib esile tuua Tartumaal asuva Uderna mõisa ja Viljandimaal Suure-Kõpu mõisa interjöörid. Neist viimase paberist ornamendid, mis pärinevad arvatavasti 20. sajandi ümberehituse ajast, on olnud värvitud helehalliks ja osaliselt toonitud pronksikarva pigmendiga, jättes kaugelt vaatlejale kipskaunistuste mulje. Hetkel on ornamendid suhteliselt õnnetus olukorras, kuna mõisahoones on aastaid olnud kohalik kool ja paberkaunistustega ruumi on kasutatud mitmel otstarbel, sealhulgas sporditarvete laona.

Lisaks eelmainitud kurioossetele papjeemašee objektidele võib esile tuua Kaarli kiriku suurima kroonlühtri, mille annetas kogudusele estofiilist kindral-parun Georg von Meyendorff 19. sajandi lõpus. Kroonlühtri põhikorpus koosneb papjeemašeest, kuid toestavad konstruktsioonid on valmistatud puidust, metallist ja kipsist. (VAATA PILDIL)
Objekt on siiani Eestis ainus mälestisena arvele võetud papjeemašee objekt, mis tunnistati kultuurimälestiseks 1995. aastal

ALLIKAS www.aripaev.ee

MAALI NAGU KUBIST

JUAN GRIS

Algset kubismi nimetatakse sageli 'analüütiliseks kubismiks'. Kunstnik analüüsib ümbritsevat, lahutab selle justkui algosadeks ja maalib siis.
Teine, hilisem vool kubismis kannab nime 'sünteetiline kubism'. Sel juhul paneb kunstnik esmalt paika vormid ja värvid, ja alles siis mõtleb välja motiivi. Sellise tee rajaja oli hispaanlane Juan Gris (1887-1927), kelle töödes äratuntavad esemed peaaegu kaovad, alles jääb ainult värv ja vorm. Sama teed läksid ka Picasso ja Braque. Oma teostega astusid nad suure sammu abstraktsionismi suunas.

KUBISMI ALGUS:
KUBISMI ristivanemateks olid nagu impressionismi ja fovismi puhulgi pilkehimulised kunstikriitikud. Samas on nimes omajagu tõtt. Kubistid lähtusid Paul Cezanne'i taotlustest (meeldetuletusena- Cezanne üritas iga esemes leida ideaalset geomeetrilist vormi). Suurt mõju avaldas ka Aafrika neegrite skulptuur, mis just sel ajal Pariisis suurt huvi äratas.

Kubismi algatajaks võib pidada 20. sajandi üht suurimat kunstnikku - Pablo Picassot (1881 - 1973).
Hispaaniast, Katalooniast pärinev Picasso oli joonistusõpetaja pojana varakult tuttav kunstitehnikatega ja äratas juba varakult tähelepanu suurepärase joonistaja ja maalijana. Huvitav on , et hiljemgi, kui temast oli saanud kunstiuuendaja, harrastas ta kunstitegemist "vanaviisi".
Tol ajal viisid kõigi kunstnike teed Pariisi. Picasso asus sinna 19-aastaselt ja jäi ülejäänud eluks Prantsusmaale. Esimese paari aasta jooksul maalis ta elu süngetel teemadel sinakas ja hallikas koloriidis (nn. sinine periood ). Edaspidised tööd on pisut rõõmsamad, maalitud roosakates toonides (nn. roosa periood ).

1907. aastal asus Picasso maalima kompositsiooni "Avignoni naised". Selle aluseks olnud grotesksevõitu foto oli Picassole ajendiks inimkehade lahutamiseks geomeetrilisteks vormideks. Eriti olulised on kaks nägu pildi paremas servas. Neis avaldub kubismi esialgne püüd: lagundada nähtav maailm algosadeks ja kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist.

Kubismi jaoks oli määrav eseme vorm, kuju. Värv jäeti meelega tahaplaanile, vormi rõhutamiseks kasutati meelega tähelepandamatuid toone, enamasti hallikaid ja pruunikaid.

Picassoga liitus Georges Braque (1882-1963), kes juba 1908. a jooksul maalis rea maastikke, milles arendas edasi Cezanne'i ideid. Braque'ist sai üks järjekindlamaid kubiste.

Picasso ja Braque hakkasid õige pea oma töödele liitma kirjatähti, ajaleheväljalõikeid, riidetükke ja muid senisele maalikunstile võõraid esemeid. Nii sündis kollaaž.

KODUNE TOO tahtaeg 29.11

ESITA TOOD 29.11 HINDELE

1. esita meili teel fotod (1-3 tk) MINU KOOL. christina@loovustuba.ee

2. KONKURSSI TOO.
Koosta KOOMIKS teemal MINU PERE TRADITSIOONID. Esita paberil voi saada meilile christina@loovustuba.ee

VAATA SIIN ON KOOMIKSI TEGEMISEKS PROGRAMMID
http://koolielu.ee/tools/?tag=koomiks

VALI SOBIV PROGRAMM
http://goanimate.com/
http://www.comeeko.com/ps/home
http://pixton.com/ee/
http://www.toondoo.com/

KUBISM

VAATA SIIN
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/modernism/kubism.htm

JUAN GRIS

PABLO PICASSO

Georges Braque

JUAN GRIS

www.3dtin.com
VAATA SIIN:
http://koolielu.ee/tools/read/161563

www.tinkercad.com
VAATA SIIN:
http://koolielu.ee/tools/read/161561

KOdune too
TA'HTAEG 23.11 tutvuda programmidega ja katsetada oma arvutis kodus

TAHTAEG 29.11 valmistada sobivas programmis 3d joonis, mis koosneb 5 geomeetrilisest kehast